Nüüd mõne sõnaga ühest üllatavalt vahvast seiklusrogainist - Libahundi jälg Aegna saarel. Liisi on mulle palju rääkinud rogainisarjast Libahundi Jälg, mis kaks korda aastas toimub ja seiklejaid saartele ja väljaspoole Eesti piiri viinud on. Ma ei ole kunagi väga süvenenud, kuid meelde on jäänud, et pidavat vahva spordisündmus olema. Niisiis otsustasin sellel korral ka Libahundi MM-i treeningplaani paigutada. Kuna Marko sellel korral osaleda ei saanud, otsustasin minna sugulase Martiniga. Meil üldiselt on elus igasugu tegemised hästi klappinud, seega mis see 5h Aegnal ragistada siis pole. Mõeldud-tehtud ja kirja pandud. Viimane nädal oli küll paras orgunnimine - algselt vigastas Martin jalga ja otsisin asendusliiget, kuid ei leidnud, õnneks Martini jalg paranes ning jäime algse plaani juurde. Mõni päev enne võistlust tabas mind mingi kõhugripi laadne viirus, mis kogu jõu viis ning mõneks päevaks toitumise paigast loksutas - sealhulgas kadus ka mitu kg, mis muidugi heameelt tegi. See selleks. Kuna ka Liisi plaanis Libahundil kõrgeid kohti püüda, oli meil ka perekondlik logistika korralikult vaja paika loksutada ning vanaema Lõuna-Eestist võistluse ajaks last hoidma tuua. Plaanid tehtud ja võistlushommikul sammud Tallinna kalasadama suunas seatud. Kaasa sai haaratud lisaks tavapärasele joogi- ja rogainikotile rattakindad, pealamp, marker. Toidust viieks tunniks kaasas 2 shokolaadi, 2 geeli, 2 energiabatooni ja 1 magneesium. Kotis seekord ainult vesi. Martinil kahjuks kotti polnud, seega pidime ühe veega läbi ajama. Väljas oli ligi 20 kraadi sooja.
Aegnale sõidutas meid rendilaev. Kuna laev ja saar väike, siis olid ligi 200 tiimi seiklejaid jagatud kolm starti. Hommikune, lõunane ja pärastlõunane. Meie startisime pealelõunasel kell 15.00, finish 20.00. Laevas töötasime veel läbi juhendi, kus parajad trikid sees. Oli võimalik võtta kaarti õigesti planeerides ligi 200 lisapunkti. Skeem lihtne - liikuvat punkti oli võimalik võtta piiramatu arv kordi eeldusel, et vahepeal ka muid punkte haaaratakse. Lisaks oli point neljaga algavate punktide järjestikuseks võtmiseks, mis ka lisapunkte andis. Teadsime, et tuleb ka põnevaid lisaülesandeid, seega olime ärevil. Stardis soovitati mitte kiirustada ning kaart hoolikalt planeerida. Kokku oli 74 + 1 liikuv punkt. Kaardid käes ja hakkasime planeerima. Võtsime plaaniks kõigepealt saare vasaku poole tühjaks võtta, siis tund nelikümmend liikuvat punkti jälitada ning seejärel tund aega täiega joostes punktid 40-49 võtta ja viimasel tunnil muud punktid kaardilt. Saime aru, et olime pikimad planeerijad stardialas. Alguses sujus kõik kenasti. Kaart oli väga hea: kui rogainikaartidel enamasti läbitavust kirjas pole (metsad on valged), siis sellel kaardil olid kõik rohelised ja tumerohelised peal ning orienteeruda oli tõesti hea. Plaaniga jõudsime liikuva punktini ning ka seal alguses kõik sujus, küll aga tundis mingi hetk, et ehk peaksime ikka strateegiat muutma ning hakkama kaarti puhtaks võtma, sest tiksumine liikuva punkti sabas tundus kuidagi kaootiline. Võtsime mingi koguse liikuvaid punkte ära ning otsustasime kaardi puhtaks võtta. Siis aga juhtus miskit, mida olen kogenud ühe korra treeningul. Teadsin, et olen Martinist veidi paremas vormis ning kuhugi lohisema ei jää. Päike lõõmas ja siis see juhtus, minu mootorist kadus jõud ja alles jäi vaid tühikäik. See juhtus kolmandal tunnil kui tundsin, et mitte mingit jõudu enam polnud. Vesi kotis ka ei aidanud, isu geelide vastu ei olnud. Tundsin, et päike pistis ja nädala keskel põetud kõhuviirus ja peale seda kehv toitumine on viinud mu täieliku nullenergiani. See ei ole see nullenergia maja teema, kus kõik hästi, vaid see oli midagi sellist, mida rohkem kogeda ei taha. Martin ei suutnud alguses uskuda, et mul väga raske, kuid sai siis aru, et asi tõsine ning võtsime tempo maha pea kõndimiseni välja. Jahutasin merevees pidevalt pead ning tegime planeeringu ümber. Loobusime neljaste punktide järjest võtmisest, planeerisime sisse joogipunkti, et ehk seal ka midagi söödavat, mis energiat annaks. Batoone ja geele ei suutnud lihtsalt süüa. Ja nii me poolteist tundi tiksusime, mil joogipunktis end korralikult laadisime. Ja siis peale joogipunkti saabus lisapunkt, kus pakuti ÕUNA! Nii nagu pole mul võistluse ajal sellist energiapuudust tekkinud, ei ole mul ka sellist kiiret taastumist olnud. Umbes viienda tunni alguses sõin punktis 3 suurt õunaviilu ja sekunditega oli mootor taas käimas. Lausa lendasin punktist punkti nii, et Martin vaevu järel püsis. Uskumatu, kus üks õun ja suur sõõm allikavett võib lootusetu olukorra millekski eriliseks pöörata. Võtsime selle viimase tunniga väga palju punkte. Lisaks tegime 20 minutit enne finishit neljakilomeetrise tiiru, et korjata ära neljane punkt, mille olime jätnud algse vale strateegia tõttu võtmata. Saabusime kiirelt joostes (viimased kilomeetrid tempo metsavahel alla 5 min/km) finishisse 3 minutit enne kontrollaega. Lõpp-protokoll näitas tublit üldarvestuse 17. kohta, 412 punkti. Läbisime 29,5 km ja 200 tõusumeetrit vahval Aegnal. Liisi sai ühe punkti vähem, kuid võitsid naiste arvestuses (läbisid 24 km ehk planeerisid paremini). Nii, et nemad olid väga tublid!
Elus. Peale Aegna Libahunti!
Aegnal juhtunud energiapuudus ja ülekuumenemine on väga suureks õppetunniks mõeldes MM-ile. Enne pikki võistlusi tuleb end mis iganes hinnaga süsivesikuid (kütust) täis laadida. Sama oluline on piisav vedelikuvaru. Eriti peab arvestama palava ilma puhul, et jook ükski hetk otsa ei lõpeks. Kindlasti ka mineraale tarvis ning võimalusel võiks end jahutada veekogudes. Päike lagipähe võib niita kõige ettearvamatumal hetkel.
Kuna toitumine on ka MMil üks võtmeküsimus, siis lähiajal konsulteerin ka tarkadega, et sealt head mõtteid saada. Täna tean vaid seda, et geelidest ei pääse, ei pääse ka singivõileivast ja valuvaigistitest. Aga kõigest juba lähiajal.
Seniks aga kõigile soovijatele Eesti 100 raames idee: 10.-11. juunil plaanime Markoga 20h 100 km retke. Marsruut on veel paika panemisel. Hea pikk trenn ja harjutus enne 14h treeningrogaini Otepääl. Huvilised võivad võtta ühendust 5034233, seltsis veel segasem.
Palja vee trimpamist kogesin just Karurajal (13.5 tundi pingutus). Algul oli kotis spordijook, 3+ tunni järel TP-s sai järgi jäänud joogile vett peale, kõik hea, järgmiseks TP-ks 8 tunni peal oli jook otsas, kotti rumala peaga ainult vesi - no ei toitnud, no ei toitnud see enam, petlik janu kustutamine ainult :)
ReplyDeleteHea point. Vesi hoiab elus aga liikuma ei pane. Sellistel hetkedel on peas vaid unistus külmast koolast..
ReplyDeleteMhm, mul oli stardist kaasas 0.2 l coca. 30 km tegin plaani see 50 km peal ära juua. 40 km peal hakkasin mõtlema, et vist jäi coca külmkappi... Õnneks ei jäänud. Imeline hetk oli see 50 km :)
ReplyDelete