Spain in the ass ja vidinad

Nonii, vahepeal on toimunud palju põnevat. Olen kokku pannud spetsialistide abiga enamiku varustusest, lisaks on täies hoos treeningrogaini orgunn ja lõppes 10 000 tõusumeetriga ettevalmistuslaager Hispaanias. Nüüd aga järjest.

Vidinad

Nagu teada, siis on rogaini olulisim osa peale sobiliku füüsilise vormi varustus. Aprilli keskpaigas hakkasin proovima erinevaid rogainijalatseid. Hetkel olen kasutanud Icebuge, millelt naelad eemaldatud – jah, jutt õige, eemaldasin naelad healt jooksupaarilt paar aastat tagasi nädal peale ostu, sest sain aru, et Eesti tingimustes mul neid klõbisevaid asju tarvis pole. Samuti polnud tunnet, et peaks teise kalli jalatsipaari juurde ostma. Tegelikult on need Icebugid hästi teeninud. Kõik praegused rogainid, Xdreamid ja orienteerumised on kenasti toiminud. Küll aga on need liialt rasked ja põrutavad jalga päris kõvasti.

Esmalt proovisin Matkaspordis eelmise hooaja Icebuge ja siis AT spordis Salomoni SpeedCross neljasid. Panin isegi speedcrossid kinni, aga jalas tundusid väga ebamugavad. Tean, et paljud neid kasutavad ja ka kiidavad, kuid paistab, et iga jalg on erinev ja mulle need ei paista sobivat. Helistasin ka jalatsispets Andreas Kraasile Duncan OÜ-st ning uurisin, mida soovitab. Ütles, et tal kohe kohe tulemas uued mudelid Icebuge ning lubas helistada kui need kohal. Selge, jäin ootele. Samal ajal guugeldasin kõvasti, et teada saada, mida pikaks katsumuseks soovitatakse. Kahjuks eriti infot ei olnud ning niipalju kui seda sain, siis kasutati väga erinevaid. Kraas helistas mõni päev hiljem ja päev enne laagrit, et uus kraaam on kohal. Väga hea, orgunnisin end koos võistluskaaslase Markoga Duncani esindusse proovima. Sain proovida kahte mudelit, ühte kiiremat ja teist paksema tallaga Icebug Oribit. Kiirem variant tundus esimese hooga mugav, kuid kuna kiirema jalatsi tald oli üpriski madal ning erilist pehmendust polnud, siis Kraasi soovitusel valisin paksema tallaga Oribi, mis pidi olema just sellisteks katsumusteks väga hea. Võtsin uue edeva jalatsi Hispaania laagrisse kaasa, et see sisse treenida.

Spain in the ass

Oligi käes laagriaeg ning põnev väljakutse, kuidas pisipõnni ja elukaaslasega osavalt laagriaeg sporditegemisega sisustada, võis alata. Rentisime 2 villat Barcelonast 100 km kaugusel Cambrilisi linna ääres, vaikses rajoonis, rannnast 800 m kaugusel. Meil oli eesmärk 11 päeva jooksul teha hommikujooksu, päeval mägedes pikki matkasid (3-7 h) ja õhtul jooksutrenne. Osa pundist sõitis ka ratast. Hilisõhtune programm oli sisustatud lauamängude, kvaliteetse gintooniku ning hispaaniapärase Sangriaga.

Cambrilsi avastasime mõni aasta tagasi XT spordi kevadlaagris käies. Cambrils on väga hea keskus, kust lähedalasuvatesse mägedesse on igale poole tund autosõitu. Cambrils on üks pikk mereäärne linn koos turistilõksu Salouga – kaunis rannapromenaad on ligi 10 km pikk ning sobilik nii jooksmiseks, rullitamiseks, jalutamiseks kui ka loomulikult rannamõnude nautimiseks.

Igal juhul jagasime elukaaslasega treeningajad ära. Algne plaan, et kui mina matkan, tegeleb tema kodus põnniga ja vastupidi. Õnneks leidsime teisel laagripäeval Decathlonist – sellest eraldi lõik – korraliku kuni 20 kg lapse seljamatkakoti, mis kohe loosi läks. Kui Eestis maksab taoline imevidin 350-400 EUR kanti, siis Decathlonist saime selle vaid 130 EUR!!! eest. Ja nüüd saime koos perega matkata. Lisaks andis 12 kg kandam kõvasti lisakoormust ning tõenäoliselt omab positiivset mõju hilisemale tippvormi ajastamisele. Samuti on perega ka mega tore. Pean mainima, et lapse kõige rahulikum aeg oligi just mägedes seljakotis loksudes. Ei häirinud teda ei tuul, päike, udu, kaunid vaated ega isa ähkimine ja puhkimine raskemate tõusude juures. Igal juhul super ost ja soovitan, kel plaanis kogu perega matkasid ette võtta, kus kärusid kasutada pole võimalik.

Leia pildilt põnn

Matkamas käisime ümbruskonna tuntumates mägedes: Montsant, Siurana, Colldejou, Prades ja Parc Natural dels Ports. Igalühel neist oma omapära ning kaunid vaated ja rohkete tõusumeetritega matkarajad. Kõigil neil, va Montsantil, on lapsega igati ok matkata. Lihtsalt peab arvestama, et kandam on raske ning tuleb olla ettevaatlik. Päeviti tegime matkad 7-26 km-ni. Tõusumeetreid kogunes igal matkal 400 meetrist kuni 1200 meetrini ja ajaliselt 2,5–7 h. Jalad saime valusaks juba esimesel päeval, kuid kohe oli tunda, et trenn on hea.

Decathlonist

See on üks imepood, kus kvaliteetseid spordirõivaid saab poolmuidu. Päriselt! See on nagu kohalik Sportland, kuid müüb enamjaolt just omi brände nagu Kalenji, B-Win jne. Näiteks kolm paari korralikke jooksusokke saab 1,99 EUR eest, spordisärgid maksavad 3-4 EUR, jooksupüksid 5-20 EUR, korraliku spordijalatsi võib saada 20-30 EUR eest. Ja valik on päris suur! Meie huvi oli endale leida vajalik varustus nii spordihooajaks kui ka rogaini MM-iks. Soetasime enamiku vajaliku varustusest MM-iks just sealt. Pikalt sai uuritud ka rogainikottide kohta. Kasutan ise mitmendat hooaega just Decathlonist ostetud Kalenji 9-13 liitrist kotti, mis on nagu päriselt parim varustusese, mida oskan pikkadeks võistlusteks soovitada. Sinna mahub ära 2-liitrine veekott, hunnik sööki, kilekas, geelid, markerid, telefoni jms kiirvajaliku saab hoida nööridega rinnal olevates taskutes. Lisaks püsib kott seljas ülimugav kogu võistluse vältel. Kui veekott saab tühjemaks, siis on võimalik hõlpsasti kotti rihmadest jooksuajal koomale tõmmata nii, et see ka tühjana hästi seljas püsiks. Pole, siis ka ime, et laagris olles ka ühe koti tuttavale pidime ostma.. hind koos veekotiga naeruväärsed 35 EURi. Küll aga jääb antud kott mahult 24h väikseks. Tõenäolselt hakkama saaks, kuid targad soovitavad ikkagi vähemalt 18-liitrist varianti. Vaja ära ju mahutada 24h söök, jook, vahetusriided (müts, sokid, tuulekas jms), pealamp varuakuga, esmaabivahendid jne. Selliseid häid variante suutsime Decathlonist vaid ühe leida, kuid ka sellel olid mõningad miinused. Koti ees ei olnud mugavaid taskuid näiteks. Käisime mitu poodi läbi, kuid paremat ei leidnud ning otsustasime viimasel päeval esmase 18-liitrise valiku ära osta, kuid oh imet riigipüha tõttu oli pood kinni ja jäi ost tegemata. Mõtleme veidi. On ka variant, et võtame MM-iks kahe peale ühe suurema ja ühe Kalenji 9-13 liitrise ja võistluse jooksul kannab tugevam ehk siis Marko raskemat kotti. Aga igal juhul, koti otsingud jätkuvad.. 

Ultra Trail Muntanyes Costa Dorada

Laagri orgunnimisel lootsime ka mõnel kohalikul rogainil osaleda, kuid kahjuks sellel ajal läbipiirkonnas ühtegi taolist ei korraldatud või ei suutnud me leida. Küll aga leidsime ühe Ultra Trail jooksu. Meile tuttavas mägilinnas – Pradeses – korraldati 29. aprillil mägijooks. Valida oli 11, 21, 46, 72 ja 90 km trasside vahel. Kõigil megalt tõusumeetreid. Viimasel neist üle 4000 tõusumeetri ja kontrollaeg 24h. Seekord nii pikka ette ei võtnud, sest teadsime, et reisikindlustus meie elutuid kehasid sellise asja lõppedes esivanemate juurde küll ei transpordi J Mina koos hea sõbra ja sugulase Martiniga panime kirja 21 km trackile ja Marko koos laagritüdrukute Liisi, Tiiu, Hanna ja Kariniga valisid 11 km distantsi. Marko just seetõttu, et ikka kõrge koha eest võidelda ning üks korralik "sprint" teha. 

Võistluspäeva hommikul oli temperatuur 7 kraadi. Võistluse ajal tõusis 11 kraadini ja oli poolpilves. 21 km start tekitas veidi elevust. Teadsime, et tuleb raske jooks, kuna tõusumeetreid 21 km peale lubati 800!!! Lisaks oli meil sisemine sõbravõistlus Martiniga, kes küll ütles, et võtab chillilt – jaja muidugi - oleme sugulased ning alati teatud mõttes võistelnud. Suguvõsas on minu käes maratoni rekord, tema käes poolmaratoni oma, seega olime konkurendid uuele mägironija tiitlile. Start käis ning juba 500 meetri pärast hakkasime umbes sajapealise pundiga 100-(tõusu)meetrist peaaegu poolpüstloodis tõusu võtma. Martin läks ees, mina roomasin järel. Reaalselt sellel tõusul ei jooksnud mitte keegi, kõik jalutasid. Ja selliseid tõuse oli 21 km peale kokku 5. Tõusudele järgnesid mägised, kiviklibused ja väga kiired laskumised, kus tuli väga ettevaaltik olla ja samas pidurdada ei võinud. Võrdluseks 21 km distantsil kõikusid kilomeetriajad 4:20st 12:30ni. Esimesel kümnel kilomeetril mõtlesin, et miks ma ikka 10 km kirja ei pannud ja kuidas saaks katkestada nii, et häbi ei tunneks? Martin ka juba eest läinud ja saan veel chillilt võtva sugulase käest tappa ka. Murdepunkt oli 11 km joogipunkt, kus laadisin end kokakoolat, vett ja apelsini täis ning hakkasin andma. Enesetunne oli järsku väga heaks läinud, kuigi ees oli veel 10 km ja 450 tõusumeetrit. Järsku jooksis vastu ka Martin kartes, et oli vale rada pidi läinud (rajatähistus oli kaootiline ja paljud eksisid), ütlesin, et peaks õige olema, vaatasin kaarti ja jooksime koos. Meiega oli veel kümmekond segaduses hispaanlast. Õnneks 14 km-l saime aru, et oleme õigel rajal. Martinil oli raske ning ta ütles, et võtab chillilt ja ma mingu. No selge andsin siis hagu, sain aru, et olen end just teisel tunnil käima saanud. Võtsin tõuse kiirkõnniga ning laskumistel jooksin kiirelt ja ohtlikult, õnneks ei kukkunud. 1 km enne finishit nägin Eesti tüdrukuid jooksmas, mis andis energaisüsti, et viimane km sprintida. Võtsin selle kiirendusega veel kahe hispaanlase skalbid ning lõpetasin 2h ja 4 minutiga 15. kohal (vanuseklassis 9.), mis oli endalegi üllatuseks. Martin tiksus lõpuni 2h 12 minutiga ja oli kümmekond kohta tagapool. Paistab tõesti, et hakkab vormilaadne olek tekkima. Ränkraske poolmaratoni läbisin 80% ulatuses pulsi kolmandas tsoonis ning viiendasse tsooni ei jõudnudki. Ehk siis märgid on head. Isegi jalad ei olnud tavapäraselt pakud peale finishit. Peale enda hea jooksu tegi rõõmu võistluskaaslase Marko võimas esitus 11 km jooksul. Tasuks 3. koht 100 mägijooksja konkurentsis ning väärikas trofee autasustamisel. Väga äge! Teised olid ka tublid - Hanna ja Liisi olid naiste konkurentsis kõrgetel kohtadel. Rajalt eksinud Karin tuli rõõmsalt koos Tiiuga üle finishijoone, olles teistest üle 2 km rohkem jooksnud. Tahaksin ära mainida ka selle, et 28- ja 21-euroste osavõtutasude sees oli korralik võistluse sümboolikaga spordisärk, spordisokid, külma- ja kuumageel. Ei meenu ühtegi võistlust Eestis, kus sellist nänni jagatakse? Korraldus ise oli kohmakas, rajatähistus ikka pigem kehva, autasustamine viibis väga pikalt ning korraga hõigati nii meeste kui naiste esikolmikud välja, kes poodiumile seisma ei mahtunud. Igal juhul tore emotsioon ning hea meel, et vorm õiges suunas liigub.  

Selline näeb välja üks 21 km mägijooksu trass. Kõrguste vahe ligi 250 meetrit. Koht Prades

Muuhulgas, 90 km raudmehe rada läbis meie treeningupaikade peamisi mägesid ehk nii Montsanti, Siuranat kui ka Pradest. Need tegelased, kes selle pika katsumuse läbi tegid, on tõelised raudmehed! Meie korraldatav Kekkoneni jooks on nende mägijooksude kõrval nagu siledal maal kulgemine – päriselt!

Laagri kokkuvõte

Laagris läbisime Markoga joostes ligi 150 km ja matkates 100 km. Tõusumeetreid kogunes 10 000. Kahju on, et Xdreami avaetapp vahele jäi, kuid loodame olla võitluses kõrgete kohtade nimel juba 4. juunil Tallinnas! Igal juhul soovitan soojalt võimalusel kevadeks Eesti sügisest Hispaaniasse pageda.. 

Tiim Otepää jooksutuur kusagil Siurana lähistel