Modelmaastik ehk harjutusväljak
Kui olime ära majutunud, kimasime võistluskeskusse, mis oli ehitatud keset middle of nowher´i ehk klassikalist Läti võpserit. Lihtsalt võss oli maha võetud ja põld ära niidetud. Võtsime model- ehk näidismaastiku kaardi ning käisime tegime kerge 5 km jalutuskäigu Läti võssis. Jah, tõesti, proovimaastik andis aimu, milline see (t)ööpäev saab olema. Kõvasti võsa, valged alad kohati läbitavad, kohati tumerohelised. Liikumiskiirus paistis tulema 3,5-4 km/h, mis oli arvatust 1,5 km aeglasem. Maastik proovitud, siis võistluskeskusest materjalid ning korterisse pakkima.
Modelmaastikul nägi ka selliseid tegelasi. Paarikümnesendised sirmikud.
Pakkimine
Õhtul panime enamiku tavaari kokku - põhimõtteliselt oli kaasas terve mendeleejevi tabel geelidest kuni valuvaigistite ning magneesimupulbrite ja kummikommideni välja. Et see jama alla läheks, selleks ka mõni redbull ja koola! Hommikul lisandus ka 3 rammusat singivõikut.
See on nüüd ühe koti sisu. Puudu on riided, pealamp ja võikud.
Võistlustavaar. SIairid, kinnitusrihmad, käsitöö saviripatsid ja õll.
Äratus oli kel 7.00 (magama saime südaöö paiku). Viimased pakingud ning sõit võistluskeskusse. Teel võistluskeskusesse sadas kõvasti vihma (kuigi ilmateade seda ei lubanud - vaesed telkla inimesed..). Kohale jõudes sadu rauges. Kell 9.00 saime kaardid ja läks planeerimiseks. Kõigepealt panime 100-punktilisele kaardile värvilised nööpnõelad vastavalt punktide väärtustele ning seejärel hakkasime nööri vedama, mille peal oli märgistatud 5 ja 10 km teekonnad. Plaanisime võtta võimalikult suuri punkte ja 2-3-d välistada, kui just tee peale ei jää.
Võistlus
Algne plaan. Linnulennult 80 km, reaalne oli aga 64 km.
Tegime endale optimistliku plaani 80 km linnulennult (umbes 110-115 km reaalset), planeerisime kaardi parema poole puhtaks võtta 9-10 tunniga ja pimedaks võistluskeskusesse jõuda. Nimelt jätsid optimistid pool koti varustusest, sh PEALAMBID, võistluskeskusesse STIHLi poiste autosse, et siis kergem joosta... Muideks, profisportlased Ain ja Sander olid planeerinud 115 km linnulendu. Tundus, et olime realistliku plaani teinud...
Nonii, kaart plaanitud ning sättisime end stardialasse 30 minutit enne stardipauku. Tegime kohe esimese vea. Nimelt oli väljas 25 kraadi sooja ja lõõskav päike. Stardiala oli varjuta ning mina sain seal juba esimese doosi tapvat päikeseenergiat, mis kogu mu jõu esimestel tundidel röövis. Käis start ning lendasime esimestesse punktidesse koos sadade saatusekaaslastega. Juba alguses oli selline jõuetus, kuid siiski teed jooksime kuniks sattusime otseteedel korralikesse võssidesse. See oli uskumatu, kui aeglane tempo Läti maastikul oli. Kolmandas punktis olime plaanist juba poole tunniga maas ja tegime replanni. Kuna mul aju kärssas ja mootorist oli jõud kadnud, planeerisime kaardil kiirelt sisse ka varase joogipunkti, sest vesi kotis oli juba esimese paari tunniga otsas (väljas oli 25-26 kraadi, umbne, vett kulunud 1,5 liitrit). Markol polnud häda midagi, ta ikka mega vormis ja pigem talle soe ilm sobibki. Igal juhul toimetasme edasi kuni joogipunktini. Ei tea, kas oli see rogainijumal taevas, kuid komistasime kohe isostari joogipunkti otsa. Olemas oli vesi, rõõmsad ergutavad korraldajad ja see imejook - isostari tomatijook. Keerasin endale 1,5 liitrit seda soolakat kraami sisse (seda kiiremini, kui parimal õhtul gintoonikut juues), jahutasin veega pead ning taastusin. Nüüd panime jooksuga minema ja hakkasime uusi punkte koguma.
Kaamerate ees olid meil alati näod naerul.
Olime 5h rajal olnud ja saime aru, et pooled esimese poole punktid peame välja jätma, enne pimedat vaja võistluskeskusesse jõuda, sest targad mehed ju jätsid kõik lambid STIHLi poiste autosse. Täiesti udud (meie, mitte STIHLI poisid). Kui lambid oleks kaasas olnud, siis oleks saanud paremalt kaardi poolelt magusamaid punkte noppida. Aga seekord nõnda. Läti võssis kiirus kohati vaid 2-3 km/h. Plaanisime esimesel poolel keskmist kiirust 5,5 km/h. Tegelik jäi sinna 4 km/h keskele. Raja teises joogipunktis tervitasid meid Otepää rogainil vaid 7h rajal olnud segapaar (olgu öeldud, et 7h korjasid nad rohkem punne kui meie Markoga 14h kokku, lihtsalt naisel olid Otepääl tossud ära lagunenud). Kusjuures see rõõmsameelne paar tuli üldis 15. kohale ja veteran segapaarides panid võistluse kinni! Vat nii kõvad tegijad!
Päikeseloojangut lubati 21.00 paiku. Küll aga oli metsas juba üpriski hämar kella 19.00st alates. Seega hakkasime siis juba plaani pidama, mida võtta, mida jätta, et ei jääks pimedas metsa, sest siis oleks väga pekkis, sest pimedus + läti padrik tähendaks silmaklappidega magamist.. KP715 haarates tekkis meil Markoga esimene kommunikatsioonihäire. Nimelt olin mina arvanud, et võtame ühe 9 punni väärilise punkti enne võistluskestust, aga Marko plaanis punkti 614. Ütlesin, et olen hetkel koomas ja kaarti ei loe. Ja siis avastasime end mõne minuti pärast hämaras, keset karuputke võssi (igas suunas putk) vaidlemas, miks ja kuhu me minemas oleme. Olime nii putkevõsas kui olla sai. Saime oma vaidlused vaieldud ning lootsime õnnele, et ükshetk see putkevõss läbi saab ja tuleb mõni orientiir, mis meid KP614 viib. Õnneks see juhtus. 614 võtsime puhtalt ning lõpetasime esimese ringi 3 km jooksuga võistluskeskusesse.
Selline tavapärane karuS putkS
Võistluskeskuses vahetasime riided, haarasime lambid ning sõime kõhu korralikult täis. Marko tegi mulle veits füsiot ka ning tallus jalgadega mu seljal - kurat see oli hea, ragistas kõik lahti. Enne teisele ringile minekut vaatasime LIVE tulemusi ning nägime, et oleme väga kõrgel 53. kohal ja edastame oma STIHLi konkurente päris pikalt. See andis motivatsiooi öisele ringile minekuks.
Jalad olid uuele ringile minnes enam-vähem. 10h olid nad isegi kuivad, kuid kohe esimene KP peale võistluskeskust viis meid mutta ja heinamaale, seega said jalad märjaks ja tunda oli hõõrumist. Öösel kiirkõndisime. Kuna lohad olid enamikes KPdes ees, siis oli orienteerumine üllatavalt lihtne. Jälgisime vaid suunda. Öö oli pime. Kusagil 2 paiku hakkas aga igal pool välku sähvima ning tekkis mure, et mis saab kui see äike meieni jõuab... aga seda ei juhtunud, läks mööda ja vihma ei tulnud. Sooja oli oma 20 kraadi. Planeerisime ka teist tiiru ümber, sest liikumiskiirus oli väga madal.
Minul hakkas väga raske 1-2 paiku öösel. Jalad olid täiesti sodid - tunne nagu kõnniks paljajalu asfaldil ning olenemata pidevast geelide jms tarbimisest oli ikka energiapuudus. Kaardi vasak külg, mida nüüd võtsime, oli võistlejatest päris tühi. Iga tunni jooksul nägime vaid ühte või kahte võistkonda. Alati oli rõõm kedagi näha, lehvitasime, ergutasime. Üks hetk nägime ka lätlasi, kes Otepää rogaini ära võitsid. Olid nad siingi kõva tulemust tegemas (üldis 25. lõpuks). Tegime kõvasti nalja ning soovisime edu. Sellised rõõmsad kohtumised pikalt ei kestnud. Paar tundi oli nii raske. Ütlesin Markole, et ma võtan nüüd meditatsiooni tunni. Olin 2 tundi täiesti vait ja mõtlesin motiveerivaid mõtteid (põnnist, naisest ja shampast, mis finishis ootab ja sellest, et Rait Ratasepp on kõva mees). Lisaks motiveerisid mind väikesed vaheetapid. A la, et üle poole on mindud, 2 h pärast võin coca cola lahti teha või tunni pärast saab kummikommi. Sellised mõtted andsid jõudu edasi rühkida. Vahepeal kohtasime ühes kopratammi punktis austraallasi - superveteranid ehk üle 65-aastaseid härrasid, kellega nalja sai visatud. Nad väitsid, et olid metsas ka kängurut näinud..
Olgugi, et palju tehnilisi punkte välja jätsime, plaanisime kaardi vasakus ülemises servas oleva KP 901 ära võtta, seal pidi mega vaade olema. Kusjuures sinna punkti minnes läbisime taas Läti Nokia ehk suure karuputke põllu, see oli nii mega vaade, et käisime järgmisel päeval sealsamas autoga pilti tegemas. Punkt 901 leitud - vaade kohalikule Pühajärvele ja kauntele põldudele, lisaks suurtest maakividest säilinud vana kindluse müür (kes see ja kuidas need kivid sinna ülesse küll vedas??). Nautisime sealset kaunist vaadet, remontisime jalgu ning tegime redbulli, singivõiku ja kummikomme. Finishini jäi sellel hetkel 5h.
Karuputkest pole kunagi liiga palju pilte
Mind veidi lohutas, et ka Marko jalad olid sodid. Muidu oli ta ikka kõvasti paremas konditsioonis kui mina. Noppisime siis järjest punkte ning finishi eel otsustasime veel lisaks 2 punkti võtta, kuna aega jagus. Mingil hetkel hakkasin jalavalust mentaalselt mööda vaatama. Jalad olid nii valusad, et seda raske kirjeldada. Aga vaimselt mõtlesin, et vahet pole. Tõstan jalg jala ette ja mis ikka juhtuda saab, jalad vast otsast ei tule ja kunagi paranevad ära ka. Ja see toimis kuni finishini. Tõstsin jala läbi valu jala ette ja nii ta läks ja finsih tuligi tund enne kontrollaega. Finishis ootasid ming elukaaslane Liisi ja Põnn. Tegime Markoga rõõmuröögatuse ning embasime. Nähes põnni ja Liisit tuli kerge pisargi silma, et see elu raskeim katsumus läbi on saanud (eelnev oli vist Võhandu 100 km koos Liisiga). Kolisime auto juurde, vahetasime riided ning loedasime üle villid. Mul 3 tk, Markol 4 tk. Aga jalavalu oli peamiselt seotud ikka põrutusega, vähemalt minul. Kui riideid vahetasime, finisheerisid STIHLi poisid, kes olid öösel ühe 3h une teinud võistluskeskuses. Punne meil 235 ja neil ligi 100 punni meist vähem. :) Mul oli kaasas aastaid hoitud Moeti 1,5-liitrine šamp, mille lubasime avada, kui oleme hulluse ära teinud. Tegime poodiumil pildi ja šampa duši. Oli vägev tunne, kuniks.. finisheeris meie sõber Rainer koos Raidoga. Olgu siin öeldud, et Rainer oli 4 kuud tagasi käinud põlveopil ja teinud väga vähe trenni. Olime skeptilised, kas ta üldse lõpuni vastu peab. Üle finishijoone roomas tema kaaslane Raido, Rainer paistis päris terav veel olema. Eks läksime patsutasime meestele õlgadele ning palusime finishitšekki näha. Ja seal oli kirjas punkte 242!!!! OMG! Midagi polnud öelda, mehed olid mega tublid. Saime tappa nende käest, keda konkurendiks ei pidanud. (Eks ole ammu-teada-tuntud tõde, et karta tuleb haigeid, vigaseid ja rasedaid :)). Aga poisid olid teinud hea planeeringu ning Rainer kenasti vastu pidanud! Sõitsime nüüd kogu kambaga tagasi ööbimispaika.
Rainer ja Raido! Good job, guys!
Vahepeal kuulsime, et lätlased noppisid kolmikvõidu ja eesti poisid jäeti 4. ja 6. kohale. Medaleid küll Eestisse tuli, kuid seda vaid veteranides, segaveteranides, superveterandes ja ultraveteranides.
Meie lõpptulemuseks oli üldkoht 122. (meestest 67. koht), kokku lõpetas 411 tiimi (meestetiime 181). Meie olime rahul!
Majutuskohas magasime 4-5 tundi, siis tähistasime ning vaatasime rajaplaneeringuid ning GPS trakce, plaasterdasime haavu ning puhkasime. Võtsime kohapealseks taastumiseks ka ühe päeva veel. Rogainijärgsel päeval sõitsime veel matkatud rahvuspargis mõned toredamad kohad läbi, tegime pilte ning analüüsisime seda, mida olime korda saatnud. Panime oma 96,5 läbitud kilomeetrit (linnulennult 63 km) uuesti kaardile ning üritasime sama linnulennu juures maksimaalse punktisumma kokku saada. Kui oleksime planeerinud kõik nagu profid, oleksime saanud 30 punkti enam. Seega väga hull ei olnudki, ütleks.
Rogaini maailmameister 2045. Otepääl? :)
Kirikud ja pisikesed surnuaiad olid rajal tihedased külalised.
Lõpetuseks tahaks kindlasti tänada Läti MMi korraldajaid. Oli kuuldavasti ka põnev kõrvaltvaatajatele. Live blogi, live tulemused ja väga operatiivne video ja pildimontaaz. Väga viis! Good job, sixtoespecialists!
Suurimad tänusõnad lähevad parimale sõbrale Markole, kes mind 24h välja kannatas ning Liisile ja Põnnile kes vapralt toetustiimi välja kandsid :) Markoga järgmine plaan Xdream Viljandi ja TAOK 8h
Õnnelikud lõpetajad: Otepää jooksutuur ja STIHL Adventure Team
Tulemused
Otepää jooksutuuri linnulennuline track
Otepää jooksutuuri GPS track
Läti MMi FB
Mida õppisime:
-Planeerida pigem vähem kui rohkem
-Lambid igal juhul alati kaasa
-Mõistlik sättida päev enne ja päev pärast puhkamiseks
-Võistluskeskuse läbimine võimalusel väga hea plaan
-Suure kuumaga vaja kaasa võtta vee asemel ka mineraalvett või mõnd süsivesikurikast vedelikku peale geelide
-Põrutuse vastu ei aita vist miski (kui, siis rohkem pikki trenne)
-Kui on palju võssi, siis rohkem kasutada teid
-Mentaalselt mõistlik mõelda positiivseid mõtteid ja panna vaheeesmärke
-Planeerimist harjutada, harjutada
-Öisel ajal on abi ettejoostud lohadest ja siis ei ole orienteerumine hea lambiga väga keerukas (võimalik pigem Põhja-Euroopa etappidel, kus hein ja muru kõrge
-Inimvõimekus on palju suurem, kui me arvame.
Peale võistlust ütlesin mina, et mitte kunagi enam! Kui, siis ainult 8h matkata, võistluskeskuses magada ja siis veidi veel matkata. Aga.. pühapäeval hakkas meie tiim vaikselt plaane sättima 2020.a USA California Rogaini MM-iks... seega raskelt ilus spordiblogi jätkab... :) :)
Ma kommenteerin ka mõne sõnaga seda katsumust.
ReplyDeleteSellise pika võistluse edukaks läbimiseks peab oma keha väga hästi tundma. Milline toit/jook sulle meeldib, millised jalanõud sobivad jms. Iga väiksemgi detail peab olema läbi proovitud ja sobima. Selleks polegi muud võimalust, kui lihtsalt pidev katsetamine pikematel treeningutel/võistlustel.
Meie moonakott oli piisav, et saada turgutust igal tunnil. Kuigi öösel erilist isu polnud ja vett kulus ka minimaalselt. Minu söökidest jäi järele ca 6-8 ühikut toitu. Eks oma roll oli öises vahepeatuses staabis, kus sai sooja toitu nautida ja mõned hilbud ära vahetada. Teisalt kulus meil vahepeatusele ca üks tund. Nii et kokku olime rajal 22h (lõpetasime ju ca üks tund enne kontrollaja lõppu).
Enamikel juhtudel saavad määravaks villid ja hõõrumised. See probleem oli ka minul. Umbes 20. tunnil tundsin, et mõlema suure varba all on kergelt ebamugav. Mida aeg edasi, seda vastikumaks olukord läks. Püüdsin rohkem kandadel ja jalgade väliskülgedel liikuda, mis parendas olukorda. Margus ikka uuris mu käest, et kuidas mul jalad on ja ma lohutasin teda, et mul on samamoodi pe....s, nagu sul. Aga tuleb edasi liikuda ja jalad on niikuinii juba läbi, mis neist ikka.
Muid hädasid mul jalgadel polnud. Ei saa öelda,et jalad oleks pärast võistlust jubedalt kanged vms. Eks üks asi on vormiküsimus, teisalt pigem selles, et oled jalgu harjutanud sellisteks oludeks. Meie pikad treeningud/võistlused on ses suhtes vilja kandnud. Mina jooksin Icebug Oribidega, mis on suhteliselt jäiga ja õhukese tallaga, kui tegelikult peaks olema. Ma võtsin tallad ära ja panin sisse oma orto-tallad, mille alla omakorda veel tavalised vilditallad. See toimis ja amort töötas. Ilmselt oli meile veel hea pluss see, et esimeses pooles saime suhteliselt kuivades oludes liigeldud. Kui oleks juba alguses kõvasti vett saanud, siis oleks kannatamist rohkem olnud.
Planeeringu osas peaks tulevikus pigem võtma hästi konservatiivse hoiaku ja jätma ringi lõppu või staabi juurde mingeid punkte/lisavalikuid, kui peaks nii minema, et jõudu ja aega jääb üle. See hoo pealt pidev ümberplaneerimine lõhub rütmi ja mõningal juhul viidab väärtuslikku aega, sest oluline on kogu aeg liikuda! Model-maastikku tuleb võtta arvesse just liikumiskiiruse ja läbitavuse planeerimiseks. Aga mis siin ikka, Eesti võpser ja Läti võpser ei erine teineteisest, ainult Karuputke oli teises väga palju.
Ja lõpetuseks, minul oli pigem positiivne tunne pärast võistlust, et võiks veel proovida. Kogemus teeb sellistes võistlustes osalemise edukaks.
Ütleme nii, et nüüd kus mõned päevad on võistlusest, tundub uus sarnane asi tulevikus reaalne. Huvitav oli see, et tipptiimid läbisid keskeltläbi 1 km/h trassi kiiremalt. Loomulikult ka täpsemalt. Nüüd siis 3 aastat lihvimist ;)
ReplyDeleteTeemaks siis lihtsalt villid? Üldiselt jalatald selline niiskuse käes üles pundunud ja kortsu läinud ja ülirõveda välimusega ei olnud? :)
ReplyDeleteJa kuidas siis hinnang tossule ikkagi?
Villid olid pigem teisejärgulised. Vähemalt minujaoks. Kortsus jalad, mis kogusid lõhedesse hulga liiva ja puru tegid kõvasti valu (ville sinna lõhedesse ei tekkinud). Lisaks ikkagi kondini põrutamine. Toss oli hea. 14h oli põrutuse osas täitsa ok. Aga siis hakkas ikka kõik läbi jalatsi tunda andma. Ega peale pikkade trennide miski vist selle vastu aita.. aga Sauconyga jäin rahule. Kui siis nuriseda ainult kuivamiskiiruse järele.. Marko Icebug kuivas kordades kiiremini.
ReplyDelete